Extra materials about climate - EST

    • Põlevkivist loobumine võib maksta miljard eurot aastas

    • Kiirel loobumisel põlevkivist jääks elektri eest saamata miljoneid eksporditulu.
    • Taastuvenergiaallikatest elektri tootmine läheks tarbijatele enam maksma.
    • Keskkonda saab Hando Sutteri sõnul säästa ka põlevkiviga lõpparvet tegemata.

    Põlevkivist loobumine vähendaks Eestis tekkivat kasvuhoonegaaside heitkogust ligi 90 protsenti, aga läheks riigile igal aastal maksma kopsaka summa.

    FOTO: Postimees

    KUULA ARTIKLIT
     
     
     
     
    00:00
    00:00
     

    Põlevkivist loobumine läheks Eestile maksma kuni miljard eurot aastas ning tähendaks muuhulgas kõrgemat elektrihinda. Ida-Virumaal kaoks seetõttu 13 000 töökohta.

    Umbes tuhat eestlast on alla kirjutanud nn Põxiti-pöördumisele ehk avaldanud toetust põlevkivist loobumisele, mis vähendaks Eestis tekkivat kasvuhoonegaaside heitkogust ligi 90 protsenti. Ökoloogilise jalajälje vähendamisega kaasneks paratamatult aga maksujalajälje vähenemine, mis Viru Keemia Grupi hinnangul võib ulatuda 700 miljonist kuni ühe miljardi euroni aastas.

    «See summa laekub praegu riigile maksudeks, töövõtjatele palkadeks ja alltöövõtjatele materjalide ja teenuste eest tasumiseks. Lisaks jääb tarbija kanda elektriarvele lisanduv summa taastuvenergia dotatsioonide maksmiseks, mida keegi ei julge tarbijale veel rääkida,» ütles VKG suhtekorraldusjuht Irina Bojenko.

    Samuti tähendaks kiire loobumine põlevkivist Eestile 100–150 miljonit eurot elektri eest laekumata eksporditulu. «Riigisiseses elektritarbimises on põlevkivielektri osakaal seitse teravatt-tundi aastas. Loobumise korral tuleb see kogus sisse osta, mis tähendab 300–350 miljonit eurot aastas Eestist välja makstavat raha,» selgitas Bojenko. Tema sõnul on üks selle ettepaneku suurimaid probleeme see, et kitsas huvigrupp on teinud radikaalse ja vastutustundetu ettepaneku, selgitamata otsuse mõju ja pakkumata välja lahendusi.

    ​Elektri hind teeks hüppe

    Eesti Energia tootmise kommunikatsioonijuhi Jelena Derbneva sõnul tõstab pakkumise vähendamine alati turuhinda. «Täpset hinda oleks raske öelda, kuna see sõltuks mitmest faktorist, sealhulgas Estlinkide vabast ülekandevõimsusest. Näitena võib tuua meie lõunanaabrid Läti ja Leedu, kus on hinnavahed Eestiga sel aastal 6–18 eurot megavatt-tunni kohta,» ütles ta.

    Põlevkiviõli toodetakse Eestis natuke rohkem kui üks miljon tonni aastas, mis tähendab umbes 350–400 miljonit eurot laekumata eksporditulu. Samuti on Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina märkinud, et Eesti ekspordikasvust on õlitoodete, sealhulgas põlevkiviõlitoodete väljavedu moodustanud tänavu kaks kolmandikku.

    Bojenko sõnul tähendaks taastuvenergia tootmise mahu suurendamine tarbijatele kuni 160 miljoni euro suurust lisakoormust. «Praegune taastuvatest allikatest elektri tootmise maht moodustab umbes 16 protsenti Eesti kogutarbimisest ning tarbijad maksavad neile dotatsiooni umbes 80 miljonit eurot aastas,» ütles ta. «Tootmismahu kahe- või kolmekordistamine dotatsioonide abil võib kaasa tuua seega umbes 80–160 miljonit eurot täiendavaid taastuvenergia toetusi.»

    ​Massilist ümberõpet pole loota

    Kiviõli Keemiatööstuse emafirma Alexela Grupi juhatuse esimehe Andreas Laane sõnul on maavarade kasutamine tööstuslikul eesmärgil üle ilma täiesti normaalne tegevus ja põlevkivist õli tootmises pole midagi erilist.

    «Kõige loogilisem oleks, et me põlevkivi elektri tootmiseks enam ahju ei ajaks. Eestis kasutatakse ühte tehnoloogiat, Ameerikas kräkitakse õli maa all. Ma ei tea, kas see on halvem või parem. Oleneb, kuidas vaadata,» ütles Laane.

    Tema kinnitusel on põlevkivitööstuses koos väärtusahelaga hõivatud rohkem kui 13 000 inimest. «Eeldus, et kõik inimesed on võimelised täiskasvanueas ümber õppima ja minema teisele tööle, kus teenib sama palju või rohkem, on kergelt öeldes naiivne,» leidis ta. Samas on Kiviõli Keemiatööstusel praegu tööjõudu vähe, sest noori ei kasva peale. «Põxit noori suurt ei mõjuta, kuid sel põlvkonnal, kes seal praegu töötab, ei oleks kuhugi minna,» nentis Laane.

    Praegu toodavad kõik põlevkivitöötlejad õli tema sõnul nii palju, kui jõuavad – hind on koos maailmaturuhinnaga üles läinud, tonnide arv on ka statistikas kasvanud.

    Alexela juht tõi näiteks Belgia, kus suleti paar aastat tagasi söejaamad ning kuhu Graanul Invest plaanis osta Langerlo elektrijaama. «Seal on elektrihinnad kaks korda kõrgemad kui Eestis, neil ei jätku elektrivõimekust. Söejaamad pandi kinni, sest oodati samuti, et tuleks taastuvenergia, kuid teatud lubadused ei täitunud. Teiselt poolt ka see, et subsideerimine on megakallis lõbu.»

    Möödunud aastal kasvas puidugraanulite toodang 30 protsenti, 1,2 miljoni tonnini, kuid lõviosa sellest eksporditi Taani ja Ühendkuningriiki, kus taastuvenergia toetused on tunduvalt suuremad. Eesti Energia Narva elektrijaamad, mis pole 2012. aastast taastuvenergia toetust saanud, tootsid mullu 150 gigavatt-tundi taastuvelektrit, kusjuures põletatavat jäätmepuitu ostetakse turutingimustel Ühendkuningriigist ja Iirimaalt.

    Uus tehnoloogia saastab vähem

    Eesti Energia juht Hando Sutter on korduvalt öelnud, et põlevkivitööstus muutub keskkonnale vähem koormavaks ka siis, kui põlevkivi kasutamast ei loobuta. Kõige vanemad elektrijaamade plokid on Narvas juba paar aastat tagasi kinni pandud ning järgmisel aastal suletakse veel kolm vanemat ja vähem tõhusat elektrijaamade plokki mahus ligikaudu 600 megavatti.

    Seda tootmisvõimsust asendab osaliselt alles augustis üle võetud Auvere elektrijaam, mille ehitamine läks maksma 610 miljonit eurot – niinimetatud viimase põlevkivielektrijaama võimsus on 300 megavatti ja selle viimane osamakse tehti alles kolmandas kvartalis. Seejuures saab põlevkivi kõrval Auveres kuni 50 protsendi ulatuses kasutada biomassi.

    Arvestades, et elektrijaama eluiga on 40 aastat, suudaks Auvere jaam selle ajaga toota 88 teravatt-tundi elektrit. Sellise koguse elektri turuhind on praegu üle viie miljardi euro.

    «Energeetika muutus ja ambitsioonid on kokku lepitud energiamajanduse arengukavas, põlevkivi arengukavas ja Eesti Energia strateegias, mis on sellega kooskõlas. Ambitsioon on 2022. aastaks toota 40 protsenti elektrist taastuvatest allikatest, eesmärgid on tõsisemad kui Euroopa Liidus – pigem hakkame tööga pihta ja jätame eesmärkide-jutu rahule,» ütles Sutter ettevõtte kolmanda kvartali tulemusi tutvustades. «Ka 2050. aastal kasutatakse meie hinnangul Eestis põlevkivi, lihtsalt teistmoodi kui täna,» lisas ta.

    President kasutaks põlevkivi muud moodi

    President Kersti Kaljulaidi sõnul võiks Eesti püüelda selle poole, et aastaks 2030 ei satu atmosfääri süsinikdioksiidi enam ühestki teisest saasteallikast peale transpordivahendite.
    «Ma arvan, et peame ikkagi hakkama rääkima, et kui transport välja arvata, võiks ka Eesti olla süsinikdioksiidiemissioonist vaba aastaks 2030. Sest teadmised ja tehnoloogia on tänapäeval piisavat head – nii ütlevad meie roheenergeetikud,» rääkis Kaljulaid BNSile. «Ma arvan, et seda tasub arutada.»
    Presidendi majandusnõunik Heido Vitsur täpsustas, et põlevkivi kasutamine ja selle põletamine on kaks eri asja. «Põlevkivi põletamise lõpetamine ei tähenda, et seda ei saa kasutada muud moodi väärindamiseks, kus see lisandväärtus võiks isegi suurem olla ja mõju majandusele positiivne,» ütles Vitsur.
    «Igal juhul oleme riigina võtnud eesmärgi aastaks 2050 vähendada CO2 heidet 80 protsenti. Nii et põlevkivi põletamise vähendamise poole tuleb liikuda ja ilmselt natuke kiiremini, kui seni kavandatud. Küsimus on, kuidas ja kuhu asetada tasakaalupunkt, kus ühel pool on vähendamine, teisel pool juba tehtud investeeringud ning praegused ärimudelid,» rääkis presidendi majandusnõunik.

    https://www.postimees.ee/6458250/murkained-ohustavad-uha-enam-brussel-soovitas-laanemere-kala-tarbimist-veelgi-vahendada

    https://www.co2.earth/ 

    https://www.envir.ee/et/muutused   

    http://www.kliimamuutused.ee/mida-mina-saan-teha   

    A TOOL TO MEASURE YOUR CARBON FOOTPRINT (in Estonian):

    http://jalajalg.positium.ee/

     

    More about climate change (in Estonian: kliimamuutused):

    http://www.kliimamuutused.ee/

     

    An educational video about global warming and its reasons (in Estonian):

    https://www.youtube.com/watch?v=-3n4j96_Xac&list=PLwWz4ccpnJhoKcDxdmySzHZmh6Y1iHIk2

     

    Eesti riik müüb Luksemburgile 10,5 miljoni euro eest õiguse mitte toota nii palju taastuvenergiat, kui peab.

    Teisipäeval allkirjastas majandus- ja taristuminister Kadri Simson kokkuleppe Luksemburgi asepeaministri ja majandusministri Étienne Schneideriga, millega Eesti müüb neile 2018. ja 2020. aastal meile eraldatud rohelise energia kvoodi hinnaga 10,5 miljonit eurot.

    Nagu omal ajal saastekvootide müügiga, on Eesti riigil nüüdki võimalik raha teenida sellega, et müüme rikkamatele riikidele võimalusi saastada rohkem, kui nad on varem kokku leppinud. Euroopa Liit pani nimelt 2009. aastal paika, et liikmesriigid peavad oma energiatarbimises jõudma kindla tulemuseni. Eestis peab 2020. aastaks taastuvenergia moodustama tarbitud lõppenergiast 25% , Luksemburgis 11%. Nõuet ei suudeta seal täita, Eesti saavutas oma eesmärgi aga juba 2011. aastal. Luksemburg ostabki Eestilt hulga kvooti (ministeeriumi sõnutsi „statistikat”), et nad jõuaksid samamoodi oma lõppeesmärgini.

    Seitse aastat tagasi, majanduskriisi ajal leiti Eestis, et meil on juba kaugelt üle täidetud Kyoto kliimaleppe nõue mitte ületada kasvuhoonegaaside emiteerimist võrreldes 1990. aastaga. Eesti saastas toona elektrijaamade tõttu väga palju ja 20 aastat hiljem oli Eesti heitgaaside hulk Euroopa Komisjoni teatel vähenenud lausa 66% võrra. See aga tähendas, et Eestil oli palju saastekvoote, mille sai maha müüa näiteks Jaapanile, Hispaaniale või Luksemburgile.

    Taastuvenergiatasu võib Eesti lõpptarbija elektriarvel väheneda umbes kuuendiku võrra.

    Saadud raha eest – ainuüksi 2011. aastal teenis Eesti teistele saastamise loa müümisega 158 miljonit eurot – on praeguseks soetatud Tallinnasse moodsaid tramme ja keskkonnahoidlikke busse, üle Eesti rajatud elektriautode laadimissüsteem, pandud püsti tuuleparke, renoveeritud soojapidavamaks hulk kortermaju, veelgi enam riigiasutuste hooneid (koole, muuseumeid, hooldekodusid, spordihooneid) tehtud keskkonnasäästlikumaks. Muuseas, ainult tänu nende kvootide müügile arvestamegi neid summasid praegu eurodes – riigieelarve miinus vähenes ja Eesti kvalifitseerus eurole üleminekuks.

    Väiksem elektriarve

    Mida siis tehakse selle 10,5 miljoni euroga, mis Luksemburg meile maksab? Kõige tõenäolisemalt jõuab see meist igaühe rahakotti tagasi. Nimelt teatas majandusministeerium, et saadud raha abil vähendatakse taastuvenergiatasu, mis tänavu on kilovatt-tunni kohta 1,04 senti ja millega elektrivõrguhaldur Elering kogub taastuvenergiatootjatele makstavat toetust.

    „Kui nad ütlevad, et see läheb taastuvenergiatasu vähendamiseks, siis Elering teeb igal aastal 1. detsembriks arvutused selle kohta, kui palju järgmisel aastal tarbijad peavad taastuvenergiatasu maksma, et taastuvenergiatoetuseid finantseerida,” selgitas Eleringi juht Taavi Veskimägi. „Me saame mingi numbri, lahutame selle raha maha, allesjääva summa jagame kõigi tarbijate ja eeldavate tarbimise koguse peale laiali.”

    Arvestades, et taastuvenergia toetusteks on viimastel aastatel välja makstud umbes 60–67 miljonit eurot, võib taastuvenergiatasu Eesti lõpptarbija elektriarvel väheneda umbes kuuendiku võrra.

    Üleeuroopaline kvooditurg

    Väike suurhertsogiriik võib aga uuesti hakata oma kukrut kergendama. Nimelt on Eesti Euroopa Liidu eesistujana jõudnud kokkuleppele ka paari uue kliimadirektiivi suhtes. Näiteks selles, kuidas peaksid liikmesriigid vähendama oma saastet sektorites, mis ei ole otseselt energiatootmise valdkonnas.

    Eestil on vaesema ja vähem tööstusliku riigina ülesanne 2030. aastaks 2005. aastaga võrreldes vähendada kasvuhoonegaaside heidet 13% võrra. Luksemburgi eesmärk on koguni 40%. Kui nad seda täita ei suuda, tulebki hakata taas teistelt kvooti juurde ostma.

    Peale selle hakkab aktiivselt tööle üleeuroopaline kvooditurg. „Tõenäoliselt järgmisel perioodil turg elavneb, sest vähendamiskohustused suurenevad ja riikidel võib tekkida vajadus ühikuid juurde osta,” sõnas keskkonnaministeeriumi asekantsler Meelis Münt. „Kuidas riikidel oma kohustuste täitmisega on, selgub alles 2022. aastal, kui valmib eelneva perioodi ehk 2013–2020 aruandlus.”

    Igatahes on aru saadud, et tegemist on pea tasuta tulnud tuluga meie riigieelarvesse.

    Osa kvoodist tuleb ka metsandusest ja maakasutuse muutumisest – kui muudad metsa põlluks, siis kaotad jälle kvoodis. Eestil võib tekkida võimalus selliseid kvoote kunagi uuesti müüma hakata. Lihtne arvutus näitab, et meie rohelise energia praegune turuhind nende tehingute puhul võib olla umbes 15 miljonit eurot aastas (kolmandiku kvoodi müük kahel aastal 10,5 miljoni eest).

    Riigikantseleis on igatahes aru saadud, et tegemist on formaalselt pea tasuta tulnud tuluga meie riigieelarvesse – oktoobri lõpus teatasid nad, et kutsuvad kokku energiastatistika töörühma, kelle ülesanne on koostada nimekiri riikidest, kes võivad olla huvitatud taastuvenergia eesmärgi täitmisest riikidevahelise koostöö abil, selgitada välja potentsiaalsed projektid ning võimalik mõju.

    http://digileht.epl.delfi.ee/forte/planeedi-palavik-kestab-ja-lihtsat-ravi-ei-paista?id=80150184

    Siit looduskalendri lehelt saab vaadata veebikaameraid. On võimalik tõlkida ka saksa, inglise ja hispaania keelde:)

    http://www.looduskalender.ee

    Tallinnast koordineeritakse 15. septembril toimuvat Maailmakoristuspäeva.

    Aega koristada: 36 tundi. Iga kahekümnes inimene maakera koristama. Kuni 150 riiki. Selle üliambitsioonika ettevõtmise eesmärk on peale prügi kokkukorjamise juhtida tähelepanu globaalsele prügiprobleemile ja lahendustele. Aeg: 15. september. Koordineerimise staap: Eesti, Tallinn, Ülemiste City.

    Kogu ettevõtmist koordineeriv Eva Truuverk on tegelenud „Teeme ära!” koristustalgutega kümme aastat. „Ega meil algul sellist plaani olnud, et koristame 2018. aastal terve planeedi. Aga see pall on paisunud ja paisunud. Ausalt öeldes pole see meie ambitsioon – inimesed väljast on pannud meile vastutuse ja motiveerinud, et teeme veel!” täpsustab Truuverk.

    Suure maailmakoristuse mõte tekkis kolm aastat tagasi. Tõsisemad ettevalmistused on toimunud kahel viimasel aastal. Päevani, mil maailm püütakse puhtaks kraamida, on jäänud kaheksa kuud.

    „Kerge värin on sees, et nüüd see juhtubki,” ütleb ta.

    Truuverk kinnitab, et laias laastus on kõik hästi, kuigi teha on veel rohkesti – leida asjalikke inimesi, raha. Pole rahvusvahelise kommunikatsiooni tiimijuhti, isikut, kes tegeleks kaupade ja inimeste logistikaga, staabi ülesehituse ja muuga.

    „Seda, mille nimel toimetada ja rabeleda, on palju,” tõdeb Truuverk.


    -

    5% elanikkonnast koristama

    Maailmakoristuspäeva turundusega tegeleva Erik Sakkovi töö on veenda kogu maailma inimesi, et nad tuleksid nagu üks mees välja ja koristaksid 15. septembril ära meie planeedi. Või vähemalt võimalikult suure osa.

    Oma osalusest on tänaseks teatanud 116 riiki, kuid korraldajad loodavad arvu suurendada 150-ni. Liitunud riikidel on eesmärk kaasata koristuspäevale 5% elanikkonnast.

    Päevani, mil kogu maailm püütakse puhtaks kraamida, on jäänud kaheksa kuud.

    Maailmakoristuspäevaga ühinenud riikide hulgas on palju neid, kel olemas varasem prügikorjamisürituse kogemus nagu Eestil. Aga on ka neid, kelle jaoks Maailmakoristuspäev on esimene selline ettevõtmine.

    Sakkovi sõnul on üks teema, millele keskendutakse, prügipimedus (ingl trash blindness) – kuidas me ei märka prügi. Maailmakoristuspäeva üks sõnumeid kutsubki üles prügi märkama.

    Teiseks plaanitakse korraldada maailma suurim prügikaardistusaktsioon. Siin tuleb appi rakendus, kuhu saab märkida prügilademe täpse asukoha. See on vajalik, et koristuspäeval oleks lihtsam jagada töökäsklusi. Loodud platvorm on esimene globaalne ja suuremahuline andmebaas, mis hakkab koondama infot prügi asukoha ja liigi kohta. Maailmakoristuspäeva korraldajate sõnul tegeleb andmete kogumise, ühtlustamise ja seeläbi võrreldavaks muutmisega praegu üle 130 inimese eri riikidest.

    Ja viimaks on eesmärk, et õpitaks hoiduma prügi laialiloopimisest. Et jäätmed viidaks selleks ette nähtud kohta ja toodetaks ehk midagi uut.

    Maailmapäästmisplaan – just nii Truuverk seda nimetab – sisaldab ka harimist. Et me kõik õpiksime paremini toimima.

    „Õppimine on palju suurem protsess kui kokkukogumine,” tõdeb Sakkov.

    Ka pime märkab prügi

    Selleks, et prügipimedusele tähelepanu osutada, kaasas Maailmakoristuspäeva tiim reklaami pimeda. See kannab sõnumit: isegi mina, pime, märkan prügi. Aga sina?

    „Eesti pimedate liit oli meeleldi nõus meid toetama,” kinnitas Sakkov.

    Maailmakoristuspäeva idee on lihtne: igaüks koristab ära endale lähima prügilasu. Kui kõik nõnda käituvad, siis saab planeet puhtaks.

    Iga osalev riik teeb endale sobiva reklaami. „Mitte ainult ei pane materjale oma keelde, vaid muudab reklaami vastavaks oma kultuurile, religioonile ja tõekspidamistele,” selgitas Sakkov.

    Kampaaniat tutvustatakse peamiselt sotsiaalmeedias. „Ehk mõnel rikkamal riigil on raha levitada kampaaniat ka mujal, aga kel ei ole, teeb nii, nagu võimalused lasevad. Kuid idee on lihtne: igaüks koristab ära endale lähima prügilasu. Kui kõik nõnda käituvad, siis saab planeet puhtaks,” selgitas Sakkov.

    Üleilmne koristuspäev teeb koos päikesega planeedile tiiru peale – see algab hommikul kell 10 Uus-Meremaal ja lõppeb 36 tundi hiljem Hawaiil. Eesti aja järgi läheb prügikoristus lahti 15. septembri keskööl.


    -

    Täna algab Tallinnas Clean World Conference, kuhu on lubanud kohale tulla üle 90 riigi esindajad. See on riikide koristusliidrite viimane kohtumine enne koristuspäeva.

    Truuverk tunneb juba praegu, et sellest tuleb tõeliselt vinge üritus.

    Maailmakoristus on aegade suurim kodanikualgatus. Samuti on see mahukaim ja kõige laialdasem Eestist alguse saanud kodanikualgatus.

    „Teeme ära!” maailmakoristus on EV100 programmis, see on suurim eestlaste juubelikingitus maailmale.

    See it! (Märka prügi!) Võitlus prügipimedusega ehk prügi märkamine. Mõistame, et see on probleem.

    Map it! (Märgi see kaardile!) Kasuta rakendust, märgi prügi kaardile – koostame maailma suurima prügikaardi, mille alusel toimub suur koristusaktsioon.

    Bag it! (Topi prügi kotti!)

    Move It! (Vii see lubatud kohta!) Korjame prügi loodusest kokku ja viime seaduslikesse ladustuspaikadesse.

    Learn it! (Ei loobi enam prügi metsa! Õpime prügist vajalikku tootma!) Mida teha kokku kogutud prügiga, kuidas liikuda jäätmevaba elukorralduse poole, kuidas muuta prügi ressursiks, kuidas edaspidi planeeti hoida.

     

     

    Andres Tarand: eestlane kütab kliimat mõnuga. Meie majandus õitseb reostuse arvel

    25. JAANUAR 2018, ANDRES TARAND
     

    On kolmekuningapäev. Istun laua taha ja vaatan aknast välja. Lühikesest jalast tuleb alla linna poole hulk turiste, kõigil vihmavarjud pea kohal. Meenub, kuidas seitse aastat tagasi sõitles üks tuntud telemees neid, kes kliima soojenemisest räägivad, ja ütles: „Vaadaku aknast välja, kus see soojenemine on?”

    2011. aasta oli tõesti sügava lumega, kuid kliima ei ole üks päev ega üks aasta. Temperatuurist rääkides hakkab kliima ja selle soojenemine või külmenemine pihta siis, kui kasutame vähemalt kolmekümne aasta keskmisi näitajaid. Kui räägime kliimast ja sademetest, on veel parem pikendada ajavahemikku viiekümne aastani. Ja siis muidugi võrdleme neid sama pikkade ajavahemikega minevikus.

    Need, kellele seni ei ole selgeks saanud, mis on kliima ja miks ta soojeneb, ütlevad umbmääraselt, et nad seda ei usu. Teadlikumad tegelased väidavad aga, et kliima on alati kõikunud ja muutunud ning nemad ei usu, et inimesel (inimkonnal) selles mingit rolli on.

    Oma vanuse tõttu olen usuküsimustes liberaalne ja vaidlust ei alusta (usu, mida soovid!). Mis aga puutub sellesse, mida teadus meile ütleb, siis tuleb ka vajadusel vaielda. Kuna pilt on sageli kõnekam kui palju sõnu, siis otsisin välja ühe enda tehtud graafiku, mis käib Tallinna, aga üldiselt ka Eesti kohta. Tulemused on arvutatud Tallinna lahe jääst vabanemise järgi ja tuletuskäik on seletatud raamatus „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval”. Pilt kõneleb iseenda eest.

    Eesti samal tasemel Trumpiga

    Mullune Davose majandusfoorum nimetas järgmise kümne aasta suurimaks globaalprobleemiks veekriisi (mõistagi magevee, sealhulgas joogivee). Teisele kohale paigutati läbikukkumine kliimamuutustega kaasnevate nähtustega kohanemisel ja nende mõju pehmendamisel.

    Sellesse on aga Eesti andnud hiljuti oma sama vääritu panuse nagu USA president Donald Trump. Detsembris laialt eesistuja-rolli reklaamides ei tulnud valitsusel ega muudel organitel kuidagi meelde, milleks kohustab Pariisi lepe, kui kaua on venitatud Eesti Energia ehk elektrimonopoli normaliseerimisega jne.

    Olen neist asjust aastate jooksul niipalju kirjutanud, et käsi tõrgub kõike kordamast. Muidugi ei ole keegi iial võtnud vaevaks lahenduste leidmiseks vastata. Monopol seisab kindlalt kesk „liberaalset turgu”, suurendab põlevkivi kaevandusmahtu parlamendi aplausi saatel ning veab kogu biomassi üle Eesti oma katlasse, mis kalli raha eest ehitati küll põlevkivi tarvis. Selle asemel, et mõelda põlevkivi mahtude vähendamisele, sokutati meile vahepeal hoopis Auvere elektrijaam.

    Ühe SKT ühiku kohta kulutame Euroopas järjekindlalt kõige rohkem energiat.

    Muidugi on Eesti Energial ka avalike suhete juht. Aasta tagasi kutsusime ta Rooma klubisse mõnda küsimust selgitama.

    Üks mu küsimus käis Eesti energeetika majandusliku energiamahukuse kohta, kus ühe SKT ühiku kohta kulutame Euroopas järjekindlalt kõige rohkem energiat. Paar korda on vist Bulgaaria lubanud meil ka eelviimaseks jääda. Avalike suhete meistri vastusest saime teada, et Eesti Energia on tellinud uurimuse, mille järgi EL-i viimane koht energia efektiivsuses tähendab tegelikult makromajanduse eriti positiivset seisu. Kuna tegemist oli majandusteaduse Nobeli preemia väärilise teatega, tundsin uurimuse vastu huvi ja sain pool aastat hiljem teada, et ta ei ole iial midagi sellist rääkinud. Ometi seisab kõik kuldsete tähtedega Rooma klubi koosoleku protokollis.

    Isegi kolmandikku ei saavuta

    Kõik see vassimine ja hiiliv põlevkivienergeetika soosimine on vastuolus Eesti säästva arengu nõukogu eesmärgiga, et 2030. aastaks oleks põlevkivi osakaal meie elektrienergia bilansis 30%. Tegelikult jääb eesmärk alla lati. Juba 15 aastat tagasi tulnuks vastu võtta selline kava, et nüüd, 12 aasta pärast saaksime rääkida võimalusest põlevkivienergeetikale üldse lõpp teha.

    Sihiks võiks võtta selle praegugi, ent reaalsus on hoopis teine. Eesti tõrksust kliima kaitseks samme astuda märgati eesistumise ajal ka Euroopas. Üheselt sedastas selle möödunud aasta lõpus europarlamendi roheliste fraktsioonis saadik Claude Turmes, kes märkis: „Selle asemel, et rakendada kõik jõupingutused saavutamaks kokkulepet, mis oleks kooskõlas Pariisi lepinguga, püüab Eesti eesistumine ohverdada hädavajaliku energeetika ülemineku fossiilkütuste lobitööle”.

    Kas see, et Eesti energiaspekter toetub suurel määral saastavale põlevkivikaevandamisele ja põletamisele, pole üks tegureid, mis sellist jalgade järel lohistamist seletab?

    Artikliga alustame Tuleviku Eesti sarjas debatti selle üle, kuidas vähendada eestlase ökoloogilist jalajälge ja samal ajal tagada Eesti energiaga varustatus.

    Kliimamuutused toimuvad kolme sorti põhjustel:

    1) Mandrite triiv, see on mandrite aeglane (5–20 cm aastas) liikumine. Aegluse tõttu sobib mõõtühikuks miljon aastat. Kümnete ja sadade miljonite aastate puhul on palju muutunud mandrite asukoht, päikese kiirgusbilanss, ookeanihoovused, mäestike kuju ja muu. Triivi teooria esitas esimesena Alfred Wegener 1912. a, ent veel pool sajandit hiljem seda pigem kritiseeriti, kui toetati. 1960-ndatel koguti ookeanide süvikuid ja maa magnetismi uurides, paleokliimat rekonstrueerides ja muul moel nii palju uusi tõendeid, et teooriat hakati tunnustama.

    2) Muutused Maa orbiidis ja pöörlemistelje nurgas ning telje ekstsentrilisus. Need põhjustavad kiirgusbilansi muutusi, mille mõõtühikuks sobib 10 000 aastat. Sellest tulenevat kliimamuutuste tsüklilisust arvutas esimesena Milutin Milanković 1920. aastatel, seda seostas neid jääaegadega. Tsükleid on hiljem korduvalt kontrollitud ja pisut ümber hinnatud, aga ligikaudu on need 20 000, 41 000 ja 100 000 aastat.

    3) Maa atmosfääri koostis. Üks nähtus, mida praegu teame lennuliikluse häirijana, on vulkaanide tuhk. Selle mõju ilmale ja ilmastikule ei kesta üle ühe aasta, kuigi tugevus varieerub suuresti. Välja paisatud tuha hulgast ja kõrgusest oleneb, millistesse atmosfääri kihtidesse see jõuab.

    Teine muutuja on kasvuhoonegaasid. Nagu öeldud, ei piisa siin kellegi usu tasemest. CO2kontsentratsiooni vaieldamatu suurenemine on mõõdetud esiteks Mauna Loa observatooriumis 1957. aastast, hiljem ka teistes punktides, aga samuti mandriliustike puursüdamikes, mis on toodud Gröönimaalt ja Antarktikast.

    Kiire tõus neljandiku võrra

    Võttes nüüd lühidalt vaatluse alla kõige värskemad andmed Antarktikas puuritud jääproovidest, mis ulatusid 740 000 aasta taha, on järeldused ühemõttelised: selle aja kestel, mis on ligemale pool Homo sapiens’i eksistentsist maamunal, pole kunagi varem Maa atmosfäär sisaldanud nii palju kasvuhoonegaase. Alates 2015 a. suvest ületas CO2sisaldus 400 osakest miljoni kohta.

    Vanemad inimesed mäletavad, et õppisime koolis ikka 0,03% (300 osakest miljoni kohta). Protsent on pisike, aga kasv 25%. Puursüdamikest mõõdetakse ka perioodide õhutemperatuuri, mis on samuti tipus. Kui kõik see veel ei mõju, siis seletage ära, miks sulab ja laguneb Gröönimaa mandriliustik, miks sulab Lääne-Antarktise mandriliustik, miks sulab Siberis igikelts ja miks suviti Põhja-Jäämere jää. Võime lisada, et igikeltsa sulamisel vabaneb turbapinnasest tublisti metaani, see suurendab kasvuhoonegaaside sisaldust atmosfääris ja soojenemine kiireneb veelgi.

    Inimesed, kes neist andmetest midagi kuulnud pole, võivad muidugi edasi targutada, et ei tea, kas ikka on nii. Ohtliku pöörde on võtnud suhtumine aga nüüd, kui samade seisukohtadega esineb suurriigi president. Teadlased valdavad küll fakte, ent nende peale president vilistab.

    Soojenemine FOTO: TOOM TRAGEL

     

     

    Mida on kliimamuutused Eesti looduses korda saatnud ja milline on tulevik? 

    https://m.postimees.ee/section/122/4388703?utm_source=email_button&utm_medium=share_button_link

     

    https://www.ohtuleht.ee/872364/akadeemik-tarmo-soomere-eesti-peab-otsustama-mida-hakata-peale-sadade-miljonite-kliimapagulastega 

     

     

     

    https://heureka.postimees.ee/4469977/aeglasem-hoovus-toob-krobeda-talvekulma 

    XIII Eesti ökoloogiakonverents teemal “Ökoloogiateadus globaalselt muutuvas maailmas“ toimus 20. aprillil 2018 Tartus Dorpati konverentsikeskuses.

    http://ecolchange.emu.ee/xiii-okoloogiakonverents 

    Professor Ülo Mander :

    Globaalne soojenemine jätkub ka peale Pariisi kokkulepete täitmist

    Jätkuv globaalne soojenemine võib oluliselt suurendada looduslikest allikatest  kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O lendumist. Praeguste hinnangute järgi annavad need allikad 96, 46 ja 64 % vastavate gaaside koguemissioonist. Suurimat ohtu kujutavad igikeltsa sulamisel ning troopilistel aladel maakasutuse intensiivistumisest tulenevad gaasivood, edaspidi aga ookeanide mandrilavadel lasuva metaanijää sulamine.

    Õpetaja Anne Laius :

    Kas ökoloogiaõpe üldhariduskoolis on piisav?

     Kui võrrelda ökoloogia õpetamise eesmärke ja õpiväljundeid 9. ja 12. klassi õpilaste tegelike tulemustega, siis vastus on pigem "Ei". 9. klassi õpilaste ökoloogia-alase kirjaoskuse tase piirdub suurel osal õpilastest nominaalse ehk mõistete tasandiga ja neil on raskusi oma teadmisi funktsionaalselt rakendada. Selle põhjuseks võib suure tõenäosusega olla eluslooduse järjest vähenev tundmine. Gümnaasiumi lõpetajate hulgas valitseb samuti kolmel viimasel aastal  ökoloogia-alaste teadmiste langustrend.

     

    Ja veel üks väga oluline artikkel :

    https://arvamus.postimees.ee/4473813/kristjan-zobel-innukas-ja-enesekindel-harimatus  

    Meie kodumeri on ainulaadne veekogu, mille tervis oleneb selle kaldal askeldavate kümnete miljonite inimeste tegevusest rohkem kui mõne teise mere oma. Enne täna ja homme toimuvat Läänemere arengufoorumit küsisime, milline on mere tervis.

    Alustan uitmõttega: mereäärsetele rahvastele tundub olevat omane, et nad nimetavad oma merd väga harva selle tegeliku nimega. Öeldakse „meri”, ja kõigile on selge, mis merega on tegu. Alati ikka sellega, mis on kohe ukse all või paaritunnise autosõidu kaugusel. Meie puhul tähendab „meri” omavahelises vestluses peaaegu alati Läänemerd. Nii et kui filosofeerida, siis on meri justkui samamoodi suur, üldine ja enesestmõistetav nagu taevas (mittereligioosses mõttes). Samal ajal on see alati konkreetne veekogu, millel on kaldad, põhi ja sinna suubuvad jõed ning mille voogudes elavad veteelanikud. Ühtaegu enesestmõistetav ja universaalne, teisalt lõputult keerukas süsteem.

    Läänemeri on maailmas ainulaadne ja iseenda nägu. Iseloomulikke jooni on palju: see on ainult napilt meri, sest on ookeanile pooleldi suletud. Läänemeri on ka väga noor, imikueas, sest nüüdsel kujul võib selle vanuseks hinnata vaid umbes 4000 aastat. Läänemeri on väga madal, sest asub mandrilaval ja vee soolsus varieerub suuresti. Mere ääres, selle erinäolistel kallastel elab palju rahvaid. Nad nimetavad merd nii, nagu see neile paistab: meie jaoks on see Läänemeri, mõnede jaoks Itämeri või Ostsee, slaavlaste jaoks Balti meri. Nüüdseks peaaegu kadunud liivlased kasutasid nime Vālda mer, mis tähendab valget merd.

    TTÜ meresüsteemide instituudi insener Kati Lind FOTO: ILMAR SAABASEesti mereinstituudi mereökosüsteemide juhtivteadur Henn Ojaveer FOTO: AGO TAMMIKKeskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner FOTO: TANEL MEOSTTÜ meresüsteemide instituudi merefüüsika osakonna juhataja professor Urmas Lips FOTO: KARIN KALJULÄTE

    Täna ja homme on merd ümbritsevate rahvaste esindajad Tallinnas. Kultuurikatlas toimuval Läänemere strateegia aastafoorumil osaleb ligi 700 külalist ja fookuses on keskkonnateemad. Muu hulgas arutatakse, kuidas teha koostööd bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks ja kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks. See lause juba iseenesest viitab, et olukord vajab parandamist, mitte lihtsalt järelevalvet. Ent kui kujutleda meie merd inimeseks, siis kui hea on ta tervislik seisund?

    „Suhteliselt kehv,” ütleb Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi mereökosüsteemide juhtivteadur Henn Ojaveer. „Kõige suurem probleem on eutrofeerumine ja see ei ole ajas kahanenud – on jäänud samaks või isegi suurenenud. Muud mõjud, kalapüük või otsene reostus, need on enam-vähem kontrolli all. Aga eutrofeerumine mõjutab praktiliselt iga liiki Läänemeres.”

    Eutrofeerumine tähendab, et veekogudesse satub liiga palju toitaineid, eeskätt fosfori- ja lämmastikuühendeid, mistõttu taimed hakkavad vohama ja nende lagunemine muutub laialdasemaks. See põhjustab meres sageli hapnikupuudust ja halvendab vee kvaliteeti. Üle kolmekümne aasta tagasi vahetus vesi Põhjamere ja Läänemere vahel tihedamini ning Läänemerre voolav hapnikurikas ja soolane vesi aitas vee kvaliteeti kõrgemal hoida, kuid nüüd on suur soolase vee sissevool Põhjamerest palju harvemaks jäänud.

    Läänemeri kui ajamasin

    Hiljuti ajakirjas Science Advances ilmunud teadustöö, mille kaasautor on Ojaveer, käsitleb Läänemerd kui ajamasinat. Tõdetakse, et meie mere praegusest olukorrast näeb, millised raskused võivad tabada kogu maailma rannikumeresid. Läänemere käekäik näitab, mis juhtub, kui inimesed mere ressursse üha intensiivsemalt kasutavad (see ei tähenda ainult kalu, vaid ka merre tuuleparkide rajamist ja sadamate ehitamist).
    „See on Läänemere õppetund,” sõnab Ojaveer. „Kui ookeanides ja avameredes on lühema perioodi jooksul palju olulisem kliima mõju ja selle varieeruvus, siis poolsuletud meredes, nagu Läänemeri, on inimmõju proportsionaalselt palju olulisem kui mujal.”

    Ühesõnaga, Läänemeri on oma kallastel askeldavate ja lainetel seilavate inimputukate tegevusele tundlikum kui paljud muud mered. Mõnikord teeme veealusele maailmale liiga seda ise teadmata, näiteks võõrliikidega. Sedasi nimetatakse vee-elanikke, kelle inimesed on tahtmatult või tahtlikult teise veekogusse toimetanud. Vahel kohanevad sellised liigid uues elupaigas liiga hästi ja võivad vanade olijate elu üsna kibedaks teha.

    „Kui ookeanides ja avameredes on lühema perioodi jooksul palju olulisem kliima mõju ja varieeruvus, siis poolsuletud meredes, nagu Läänemeri, on inimmõju proportsionaalselt palju olulisem kui mujal.”

    „Suhteliselt hiljuti on meile tulnud kaks halba liiki,” sõnab Ojaveer. „Üks neist on ümarmudil, kes tuli 1990. aastate alguses ja on lõpuks ka meile jõudnud. Teine on rändkrabi, kes on olnud siin 1960-ndatest. Ta ei tekitanud vahepeal probleeme, aga nüüd viie-kuue aasta jooksul on ta paljunenud ja teda on massiliselt.”
    Mõlemad on väga vastupidavad ja üsna aplad mereelanikud. Sellised võõrliigid on võimelised kohalike toidulaua tühjaks tegema või halvemal juhul kohalikud liigid üldse nahka pistma. Neid kahte liiki uurinud merebioloog Kristiina Nurkse TÜ Eesti mereinstituudist selgitas mõni aasta tagasi, et rändkrabi võib päevas süüa neli-viis balti lamekarpi. Karbid aga puhastavad vett toitainetest ja hõljumist, mahendades eutrofeerumist. Kui võõrliikide tõttu kalasaak kokku kuivab, on tegu juba sotsiaal-majandusliku murega.

    Seadustik on nõrk

    Kutsumata külalisi on Läänemeres kokku registreeritud 173, aga probleeme tekitavad neist paar üksikut. „Võõrliikide invasioon on paratamatu,” nendib Ojaveer. „See on tasu, mida maksame odavate kaupade pealt, sest laevandus on kõige odavam transpordiliik ja võõrliigid tulevad meile peamiselt laevade ballastiveega.”
    Kõige suurem probleem on võõrliikide puhul nõrk seadustik, mis mõnda valdkonda (näiteks laevade ja paatide pealiskasvu) üldse ei puuduta. „Hoolimata sellest, et enamiku euroliidu riikide seadustes on kirjas, et võõrliike ei tohi teadlikult ja tahtlikult merre lasta, jääb juhuslik invasioon probleemiks. Ja kui arvestada invasiooni kiirust ja mõju ulatust, on seadused väga kaugele maha jäänud,” tõdeb Ojaveer.

    On ka selliseid merekeskkonna küsimusi, mille täpne mõju pole veel teadagi. Uus teema on mikroplast. Nii nimetatakse pisikesi plastiosi, mille läbimõõt jääb alla viie millimeetri. Neid uuritakse TTÜ meresüsteemide instituudis sedasi, et veetakse merel laeva järel niinimetatud mantavõrku ja vaadatakse, kui palju ja mis tüüpi pisiplasti võrku jääb.

    TTÜ meresüsteemide instituudi insener Kati Lind täpsustab, et mikroplasti on kaht tüüpi: osa plastiosakesi on juba oma algolemuselt mikroskoopilised, näiteks pisikesed plastgraanulid, mida pannakse kosmeetika- või hügieenitoodetesse. Ent mikroplasti tekib ka siis, kui suuremad plastesemed lainete, ultraviolettkiirguse ja muude mõjurite tõttu meres lagunevad. On ka plasti, mis pärineb näiteks kalavõrkude kiududest.

    Läänemerest leitud mikroplast FOTO: ILMAR SAABAS

    Mikroplasti leiab kõikjalt

    Kui need osakesed mereelanike seedekulglasse jõuavad, võivad kalad nälga jääda ja plastiosakesed nende ekulglat ummistada või vigastada, ütleb Lind. Inimese organismi plast kala maost ei jõua, aga mõne kemikaaliga töödelduna võib see piisava kuhjumise korral jõuda ka meisse, nendib Lind.

    Eurostati teatel tootsid eestlased 2015. aastal ühe inimese kohta 46 kilo plastprügi ehk peaaegu kilo nädalas, olles sellega üsna tõsised plastprügitajad, Euroopas kolmandal kohal. On veel vara öelda, kas mõni Eesti mereala on muudest tihedam „mereplastisupp”, sest uurimisteema on väga värske.

    „Alustasime pilootseiret 2016. aastal mere pinnavees, eelmisel aastal uurisime merepõhja setteid. Kõikides piirkondades, kus oleme uurinud, üle Eesti vete kõigis basseinides on neid leitud igalt poolt.”

    Kui mikroplasti on raske näha, siis merre jõudvaid lahustunud ravimeid ei pruugi üldse näha. Ometi on need seal olemas. Maaleht kirjutas eelmisel aastal HELCOM-i (Helsingi komisjon, mis tegeleb Läänemere keskkonnaküsimustega) raportile tuginedes, et aastas jõuab merre 2200 tonni ravimijääke, mis tähendab põhimõtteliselt iga kolmandat ostetud tabletti.

    Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner ütleb, et see on uus probleem, sest varem ei suutnud mõõtmisseadmed niisuguseid koguseid tuvastada. Võib ka olla, et jäägid on hakanud vees kuhjuma ja saavutanud juba taseme, kus nad on tuvastatavad.

    Ka ravimite sattumine Läänemerre mõjutab mereelu. FOTO: MIHKEL-MARKUS MIKK

    Ravimid mõjutavad mereelu veidral viisil

    Ravimid jõuavad merre lihtsalt: rohud, mida me tarvitame, ei jää tervenisti meiee organismi, vaid väljuvad ning jõuavad kanalisatsiooni ja puhastite kaudu merre. Mõned ravimid jõuavad merre muutumatul kujul, mõned muutuvad teistsugusteks ühenditeks. Meres sisalduvas ravimikompotis peegeldub see, mis tablette kuival maal rohkem krõbistatakse. Enim on näiteks paratsetamooli, aga ka südame ja närvidega seotud ravimite jääke.

    Lihtsaim, mida igaüks saab teha, on see, et me ei viska prügi maha. Siis võib loota, et see ei jõua lõpuks merre.

    „Meres tekib nendega probleem seetõttu, et need ravimid pole mõeldud kaladele, vaid inimestele,” ütleb Reisner. „Pole uuringuid selle kohta, et vee-elustik mingi konkreetse ravimijäägi tõttu hukkuks, aga on mõõdetud ja täheldatud vee-elanike käitumise muutusi. Kaladel võivad need esile kutsuda ebanormaalset käitumist. Mõnedel andmetel muutuvad hormoonide mõjul kalade sootunnused ja nad ei suuda enam paljuneda. Selliseid imelikke näiteid on. Üksikuid, aga ikkagi on.”

    Üks huvitavam (naljaga pooleks võiks öelda, et isegi ennekuulmatu) uus merekeskkonnaga seotud uurimisteema on inimtekkeline veealune müra. See on nii värske uurimissuund, et praegu on veel vara öelda, mil määral inimeste tehtud merelärm vee-elu segab. Müra on hüdrofonidega mõõdetud-kaardistatud ja inimlärmist kõige rohkem puudutatud piirkond Läänemeres ühtib kaardil tihedaima laevaliikluse alaga.

    Pidev mürin ja äkilised kärgatused

    TTÜ meresüsteemide instituudi merefüüsika osakonna juhataja professor Urmas Lips märgib, et laias laastus võib meremüra jagada kaheks: madalsageduslikuks mürinaks ja impulsshelideks. Esimest neist tekitavad laevad, teist miinide lõhkamine, vaiade merepõhja rammimine ja võimsad madalsageduslikud sonarid.

    Müra mõjub mereelanikele samamoodi nagu inimestele. Kõige halvemal juhul võib mõni väga lähedal juhtunud kärgatus kurdistada või vigastada. Lihtsam variant on, et see lihtsalt häirib elu ja mereasukad lähevad sinna, kus on vaiksem ja rahulikum.

    Läänemere tervist mõjutab ka tihe laevaliiklus. FOTO: SIIM LÕVI

    „Kui seisame mere kaldal ja meri mühab võimsalt, peame me ka häält tõstma,” ütleb Lips. „Läänemeres on müra vähem uuritud, me pole seda võtnud väga tõsise murena, aga kuna merel on väga tihe laevaliiklus, tuleb nüüd seda uurida ja teada saada, kui suur mõju on müral hall- ja viigerhüljestele ning töönduslikult püütavatele kaladele.”

    Mida leidlikum ja eripalgelisem on inimtegevus, seda mitmekülgsem on inimmõju kaleidoskoop. Mõne küsimuse (võõrliike puudutavad seadused, vaiksemad laevad) lahendust võib loota riikidevahelisest koostööst. Kuid ühes asjas on teadlased, kellega Eesti Päevaleht vestles, üsna ühel arvamusel: lihtsaim, mida igaüks meist saab teha, on see, et me ei viska prügi maha. Siis võib loota, et see – olgu aegunud ravimid, plastpudelid või mis tahes – ei jõua lõpuks merre.

    „Ära tee merele seda, mida sa ei teeks oma aias,” ütleb Henn Ojaveer. Praeguses ajastikus, mida nimetatakse antropotseeniks ehk perioodiks, mil inimene oma tegevusega on terve planeedi biosfääris domineeriv faktor, tasub lihtsaid tõdesid üle korrata. Meie tegude mõju kogu planeedile ja sealhulgas oma kodumerele on suurem kui kunagi varem.

    Artikkel valmis koostöös Läänemere arengufoorumiga.

    -

    Täna-homme Tallinnas Kultuurikatlas toimuval Läänemere strateegia arengufoorumil osaleb ligi 700 külalist Eestist ja mujalt Euroopast. Erilist tähelepanu pööratakse keskkonnateemadele.
    „Läänemere strateegia aastafoorumil otsitakse lahendusi, millega lahendada Läänemere keskkonnaprobleeme, ühendada Läänemere piirkonda ja suurendada selle heaolu. Valitsused teevad koostööd selle nimel, et edendada majandust, peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine Läänemeres ja taastada kahjustatud ökosüsteemid,” sõnas välisministeeriumi Euroopa osakonna nõunik Eva-Maria Liimets.
    Foorumil tutvustatakse uuringut „Euroopa Liidu Läänemere strateegia pärast 2020. aastat”, mis analüüsib Läänemere strateegia võrgustike ja projektide tulemuslikkust ninga annab juhiseid, milline peaks olema järgmise kümne aasta strateegia.
    Läänemere strateegia on Euroopa Liidu esimene makroregionaalne strateegia. Sellel on kolm eesmärki: kaitsta Läänemerd, ühendada regiooni ja suurendada heaolu. Strateegia puudutab 80 miljonit inimest (17% EL-i elanikkonnast) ja kaheksat EL-i riiki: Eestit, Leedut, Lätit, Poolat, Rootsit, Soomet, Taanit ja Saksamaad.
    Foorumi korraldavad välisministeerium ja Balti arengufoorum koostöös keskkonnaministeeriumi, Euroopa Komisjoni ja teistega.

    1240 km mandril ja 2540 saartel on Eestil rannajoont.

     

    Otsustasime koolis vähendada plasttopside kasutamist.  Artikkel plasttopside liigsest kasutamisest Eesti Päevalehest: 

    http://digileht.epl.delfi.ee/uudised/uskumatu-reostamine-eestis-kasutatakse-paevas-200-000-uhekorratopsi?id=83589435